Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Karl Pajusalu: murded näitavad keele elujõudu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Karl Pajusalu | FOTO: Postimees.ee

Hiljutine emakeelepäev tuletas meelde, et eesti keel on üks väiksemaid keeli maailmas, kuid ka julgustas, et sellel keelel on kõik võimalused nüüdisaegses maailmas püsima jääda, kuigi keelekandjate arv kipub vähenema. Väikeste keelte ja murrete elujõulisusest kirjutab akadeemik ja keeleteadlane Karl Pajusalu.

Eesti keel kuulub nende väheste keelte sekka, milles oskavad kasutajaga suhelda nii Windows kui ka nutitelefonid, millele on loodud ajakohane kõrgtehnoloogiline tugi, milles kõnelevad oma tööst tippteadlased ning mille arengu eest hoolitseb oma riik. Keel on aga midagi rohkemat kui sõnavara, reeglistik, keskkond või tekstikorpus. See on mõtte väljendamise vahend, elav ja kasvav, ajas muutuv organism. Selle tervise ja kasvujõu huvitavaks indikaatoriks on murded ehk dialektid. Nende elujõu kaudu väljendub keeleteaduse klassikaline arusaam, et emakeelne kõneleja ei saa oma keele kasutamisel eksida.

Viimaste aastate uudised üleilmastuva maailma keelelisest olukorrast kuulutavad üha häälekamalt keelte surma ja murrete hääbumist. Oleme juba harjunud süngete ennustustega keelte tuleviku kohta: enamikku maailma rohkem kui 7000 keelest ei rääkivat aastal 2100 enam keegi ning suuremate keeltegi piirkondlikud erinevused kaduvat ajalukku. Selle taustal mõjub värskendavalt ajakirja Nature 15. märtsi toimetajaveerg, mis on pühendatud murretele. Seal tuuakse Inglismaa näitel esile, et vastupidi paljude arvatule on murded veel täitsa elus ja täies löögijõus. See ei tähenda mitte ainult nende olemasolu, vaid ka sotsiaalset ja kultuurilist tähtsust ja tähendusrikkust.

Naturel on põhjust rõhutada, et dialektid ehk keele piirkondlikud variandid on prooteuslikult arenevad evolutsioonilised nähtused, nagu on geenid või liigid eluslooduses. Vähemalt sama loomulik, kui on keelte ja murrete surm, on nende sünd ja areng. Ning sünd on ikka enne surma. Keeled on ajalooliselt sündinud murretena ja see protsess ei ole praegugi lõppenud. Keeled uuenevad samuti oma variantide toel.

Inglise keele murrete elujõudu ja regionaalsete erinevuste suurenemist näitavad faktiliselt üleilmse inglise keele sõnapanga (Evolving English WordBank) andmed ning samuti arvukad uurimused inglise keele arengu kohta eri maades. Murrete elujõud on seotud endiselt kõnelejate vajadusega väljendada oma piirkondlikku identiteeti ning eripäraseid kultuurilisi mõisteid, mis on neile olulised ja ainuomased.

Täienduseks Natures esitatule on asjakohane lisada, et teoksil ei ole nähtavasti siiski vaid murrete ja keelte tavapärane, aastatuhandeid korduv sünni ja surma ringkäik. Kirjaliku keelekultuuri areng ja uued paremad võimalused fikseerida kõige spontaansemaidki keelevälgatusi, jäädvustada ning levitada erakordset pigem toetavad ja kinnistavad keelelist mitmekesisust.

Üha suurenev mobiilsus, linnastumine ning virtuaalsetes keskkondades uuel viisil toimiv paikkondlikkus avavad omalt poolt murretele varem saavutamatuid võimalusi. Tekkinud on murrete uut tüüpi kirjalikud, sh veebikujud; nende kasutajate ringi pääseb hoolimata tegelikust elukohast. Seda aga muidugi üksnes seal, kus ühiskonna üldine areng on loonud selleks oma liikmetele tingimused.

Varasemast on hästi teada, et looduslik mitmekesisus soosib ka keelelist mitmekesisust. Rikkaliku elukeskkonnaga vihmametsades on traditsiooniliselt kõneldud kõige rohkem keeli ja murdeid ruutkilomeetri(te) kohta. Tänases maailmas on aga saamas pigem ainelised ja sotsiaalsed võimalused eelduseks keelelisele mitmekesisusele ja selle uuenemisele. Keelte püsimist ja arengut toetab kasutusviiside paljusus. Keelte ja selle variantide rohkus on endiselt rikkuse asi, kuid seda uues kultuurilises tähenduses.

Living language. Words and phrases can take on a life of their own as dialects. Nature, 543(7645), 16.03.2017, lk. 288. http://www.nature.com/news/not-just-dwingey-chimbles-dialects-are-alive-and-kicking-1.21626

Tagasi üles