Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Fotod: Lõuna-Ameerikast avastati helendav konn

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lõuna-Ameerikast avastatud helendav konn. | FOTO: Taboada Faivovitš/AFP/Scanpix

Esialgu üsna ilmetuna näinud konn osutus lähemal uurimisel ennenägematult säravaks loomaks.

Muidu on Lõuna-Ameerikas laialdaselt levinud konn Hypsiboas punctatus võrdlemisi mittemidagiütlev loom – ta on tuhmi värvi ning tema ainsaks huvitavamaks tunnuseks on üle keha jaotunud täpid.

Seetõttu oli teda uurinud teadlaste grupp ka eriti üllatunud, kui konn UV-valgusega valgustamise peale eredalt helendama hakkas, vahendab NPR.

Oma avastust kirjeldavad teadusartiklis kirjutavad teadlased, et tegemist on kahepaiksete seas ennenägematu nähtusega – sisuliselt tähendab helendamine, et konna nahk neelab endasse lühikese lainepikkusega valgust ja kiirgab seejärel välja pikemaid lainepikkusi.

Varem on samalaadset helendamist täheldatud ennekõike kalade ja merekilpkonnade, aga mitte kunagi kahepaiksete puhul. Maismaal elavate loomade puhul oli seda teada vaid papagoidel.

Näib, et konna helendamise taga on tema nahapigmentide unikaalne keemiline koostis, millesarnast ei ole kaasautor Norberto Peporine Lopesi sõnul nähtud ühegi teise liigi puhul.

Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes ilmunud artiklis toovad teadlased välja ka kolm konkreetset molekuli, mida peavad helendamise peamisteks põhjustajateks. Tegemist on rõngasstruktuuridest ja süsivesinike ahelatest koosnevatest molekulidest, millesarnaseid ei ole teada üheski teises loomas.

Teadlaste hinnangul on nende molekulide põhjustatud valgus ligikaudu 18 protsenti Kuult peegelduvast, mis on väikese konna kohta kahtlemata märkimisväärne valgus.

Ühe teooria kohaselt võivad konnad kasutada helendamist kommunikatsioonivahendina. Tõenäoselt on see seotud ka kaaslase otsimisega.

Uuring ilmus Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes.

Tagasi üles