Küürvaalade kogunemine mitmesajapealistesse karjadesse on nende mereimetajate puhul erakordselt ebatavaline, vahendab New Scientist.
Küürvaalade müstilised masskogunemised tekitavad teadlastes hämmingut
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
16. märts 2017, 15:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldiselt ei peeta küürvaalasid kuigi sotsiaalseteks loomadeks. Pea alati, kui neid looduses nähtud, on nad olnud üksi, kahekesi või vahel harva ka väikestes gruppides, mis kuigi kaua koos ei püsi.
Seetõttu on viimastel aastatel täheldatud kogunemised ka eriti ebatavalised. Uurimislaevad nägid kogunemisi pealt kolmel väljasõidul aastatel 2011, 2014 ja 2015, lisaks on teada ka mõningaid lennukitelt tehtud vaatlusi.
Kogunemised toimusid Lõuna-Aafrika edelarannikul, tuhandeid kilomeetreid vaalade tavalisest asualast põhja pool.
«Nii suurte gruppide nägemine on erakordselt ebatavaline,» ütles New Scientistile ka Islandi vaalauuringute grupi juht Gísli Vikingsson.
Enamasti veedavad küürvaalad oma suved Antarktika külmades vetes, toitudes külmas vees elavast krillist. Talveks kolivad nad aga troopilistesse vetesse, kus suvel end rasva söönud emased toovad ilmale pojad.
Selliste massiliste kogunemiste põhjust ei oska teadlased veel öelda. Oletatakse, et see võib olla kuidagipidi seotud nende saakloomade saadavuse muutustega, aga seegi on veel vaid hüpotees.
Ligi sajandi vanustest märkmetest võib lugeda, et kunagi käisid vaalad selles piirkonnas toitumas, mistõttu on teadlaste teine oletus, et ehk on selline käitumine tegelikult nende jaoks normaalne. Kuna vahepeal jõudis nende arvukus küttimise tõttu läbi teha tõsise madalseisu, on ühe võimaliku seletusena välja käidud, et ehk olid kogunemised seni lihtsalt «varjatud».
Viimastel aastatel on küürvaalade arvukus seletamatult seotud ja nii võib kogunemiste taga olla ka rahvarohkusest tingitud muutused sotsiaalses käitumises.
Kogunemisi kirjeldav ja võimalikke selgitusi pakkuv uuring ilmus ajakirjas PLoS One.