/nginx/o/2017/03/11/6433397t1h50c8.jpg)
Teated tuhandeid aastaid tagasi välja surnud mammutite eelseisvast kloonimisest on muutumas aina sagedamaks. Kuidas, kas ja miks aga sellist projekti ette võtta ning mida teha, et vältida siia maailma sobimatute ökozombiede teket?
Suur lugu: teadlased plaanivad juba lähiaastatel mammutid ellu äratada (7)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
13. märts 2017, 10:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti teatasid USA teadlased eesotsas geneetik George Churchiga, et peavad reaalseks ligi 3700 aastat tagasi välja surnud mammutite kloonimise juba lähema kahe aasta jooksul. Kuigi jutud eelajalooliste londikandjate tagasitoomisest on käinud juba aastaid, on seekordne väide seni kõige julgem. Ehk isegi liiga julge.
Uudis levis internetis nagu kulutuli ja sai üsnagi kiiresti ka märkimisväärse kriitika osaliseks – oma põhjalikus blogiartiklis nimetas paleontoloog John Hawks seda isegi libauudiseks.
Väljasurnud liikide tagasitoomine tõstatab küsimuse, kuidas taasluua loodust ja vältida ökozombiede tootmist - Santa Barbara Ülikooli looduskaitseökoloog Douglas McCauley
Kuigi võib olla üsna kindel, et aastal 2019 me muistsete karvaste elevantide taaskehastusi veel näha ei saa, on kõrgetasemelised uurimistööd mammutite tagasitoomiseks siiski käimas ja päris kloonide valmimine käegakatsutavam kui kunagi varem.
Praegu tegeleb konkreetselt mammuti tagasi toomisega USA mittetulundusühing The Long Now Foundation koostöös George Churchi laboriga Harvardis. Lisaks töötab selle kallal aktiivselt ka grupp Lõuna-Korea teadlasi biotehnoloogia uurimiskeskuses SOAAM.
Vaid veidi üle 20 aasta pärast esimest edukat kloonimiskatset tõstatab see aga palju küsimusi alates sellest, kui täpselt me muistseid loomi ikkagi taasluua suudame ning miks me peaksime seda üldse tegema.
Kuidas kloonida mammutit?
Reeglina räägitakse kloonimise puhul protsessist, mis andis meile 1996. aastal maailmakuulsa lammas Dolly.
See on keerukas operatsioon, mille käigus võetakse looma keharakud, eemaldatakse neist pärilikkusaine DNA ning siirdatakse see siis teise sama liiki looma munarakku. Kunstlikult viljastatud munarakku elektriga stimuleerides areneb selle ümber ka embrüo ning hea õnne korral areneb sellest aegamööda juba eluvõimeline loode.
Pärast Dolly sündi ja enneaegset surma 2003. aastal on kloonimisest saanud arvestatav tööstusharu, kus luuakse igal aastal tuhandeid, kui mitte miljoneid põllumajandus- ja koduloomi. Metsloomade kloonimisega on aga tehtud vaid üksikuid katseid ning needki ei ole olnud kuigi edukad.
Mammuti kloonimisel peaks põhimõtteliselt olema võimalik täpselt samasugune protseduur, kuid iga selle astme juures on omad probleemid.
Joonisel numbrite kohal hiirega hõljudes näed, millised väljakutsed tuleks igas etapis ületada, et mammutit edukalt kloonida ja ka loodusesse vabaks lasta.
Kas mammutid aitaksid päästa sulavat Põhjalat?
Üheks mammutikloonijate keskseks argumendiks oma tegevuse õigustamisel on idee, et taimtoiduliste kloonide abiga suudetaks taastada Kaug-Põhja hiiglaslikud rohumaad. Selle eesmärk – ei enamat ega vähemat kui takistada Kaug-Põhja igikeltsa ülessulamine ja seega ka kliimasoojenemise edasiarenemine.
Esimese katsealana on Venemaal Jakuutias välja arendatud omalaadne Pleistotseeni park, kuhu on teadlikult asustatud suurel hulgal hobuseid, piisoneid ja teisi suuri rohusööjaid. Pargi senine tegevus näitab selgelt, et kui loomad lõhuvad lumikatet ja külm talveõhk pääseb igikeltsale ligi, on sel selge sulamist vähendav mõju. Seetõttu näevadki nii parki vedavad isa-poeg Sergei ja Nikita Zimov ning paljud Lääne teadlasedki parki mammutite sisse viimises suurt lootust ei vähema kui meie aja suurima looduskatastroofi ära hoidmiseks.
Skeptikud ei pea seda argumenti aga kaugeltki piisavaks – eluvõimelise asurkonna taastamiseks kuluks lihtsalt liiga palju ressursse ning positiivse mõju kohta ei ole ka piisavalt tõendeid, et õigustada mahukat teadusprogrammi.
Kui mitte mammuteid, siis milliseid liike tasuks tagasi tuua?
Mammutite ja teiste liikide kloonimise teel tagasi toomise projektide tõttu käis Santa Barbara Ülikooli ökoloog Douglas McCauley töörühm hiljuti välja komplekti tingimusi, millele peaks liik vastama, et tema tagasitoomine saaks olla õigustatud ja õnnestuks kogu ettevõtmise olulisim eesmärk – elurikkuse tegelik suurendamine või taastamine.
«Väljasurnud liikide tagasitoomine tõstatab fundamentaalse filosoofilise küsimuse – kas me tahame luua loomaaeda või taasluua loodust?» ütles üks autoreid Benjamin Halpern. «Mõlemad on küll võimalikud, aga üks valik on teisest oluliselt keerukam. Oma töös pakume välja juhised, kuidas suurendada edu võimalusi ja vältida ökozombide tootmist.»
Douglas McCauley enda sõnul on üheks praeguste tagasikloonimise nimel tehtavate pingutuste probleemiks inimlik soov tuua tagasi vaid kõige atraktiivsemaid suuri loomi. Nii tekib aga oht raisata tähelepanu valedele sihtmärkidele.
«Tagasikloonimise näol on meil olemas väga põnev võimalus teha midagi uut. Esimest korda on tekkinud võimalus teha nii, et väljasuremine ei pea igavesti kestma. Ökoloogidena tahame lihtsalt teha kindlaks, et liike tagasi tuues käitutakse mõistlikult ja otstarbekalt,» ütles McCauley.
Tema töörühma välja tootatud juhised on laias laastus järgnevad:
Esiteks tasub tagasi tuua liike, kes on alles hiljuti välja surnud, kuna nende puhul on keskkonnas hakkama saamise tõenäosus oluliselt suurem. Selliste liikide näiteks võib olla Lihavõttesaarel hiljuti välja surnud nahkhiir Pipistrellus murrayi või India ookeani saartel elanud hiidkilpkonn Cylindraspis indica.
Teiseks soovitavad teadlased valida tagasitoomiseks liike, kelle ökoloogilisi funktsioone ei suuda teised liigid asendada. Näiteks eespool nimetatud Lihavõttesaare nahkhiir oli oma elupaiga ainus putuktoiduline nahkhiir, mistõttu jääb tema puudumisest ökosüsteemi arvestatav tühimik.
Kolmandaks tuuakse välja, et tagasitoodavad liigid peavad olema sellised, keda oleks võimalik ka ökoloogiliselt vajalikus koguses taastada. Selle põhimõtte kohaselt ei ole näiteks otstarbekas tuua tagasi kunagi Ameerikas arvukas olnud rändtuvi – toimiva populatsiooni loomiseks tuleks luua miljoneid isendeid. Samal ajal on vahepeal kadunud lindudele koduks olnud suured metsamassiivid.
Milline on praegune kogemus väljasurnud liikide kloonimisega?
Ainus teadaolev selline juhtum pärineb aastast 2009, kui grupp prantsuse ja hispaania teadlasi tõi tagasi väljasurnud sõralise bucardo ehk Pürenee kaljukitse alamliigi Capra pyrenaica pyrenaica.
Tegemist on suure, peaaegu 100 kilo kaaluva ja pikkade sarvedega loomaga, kes elas enne väljasuremist Pürenee mäestikus.
Aastatuhandeid jahiloomana inimese saagiks olnud kitsedele sai saatuslikuks tulirelvade kasutuselevõtt. Aastaks 1989 leiti loodusest vaid 10 isendit ning kümmekond aastat hiljem suri neist viimane, kellele teadlased panid nimeks Cecilia.
2009. aastal korraldasidki hispaania teadlased ajaloolise katse, kus siirdasid Cecilia DNAd temale geneetiliselt lähedase kitse munarakkudesse. 57st võõra DNAga kunstlikult viljastatud emasest kitsest saatis edu vaid üht ning nii sündiski keisrilõike abil esimene 2,5 kilo kaaluv kaljukitse kloon. See hingas aga vaevaliselt, keel ebaloomulikult suust väljas. Kümme minutit hiljem talleke suri.