Muusikaga tegelemine polegi nii spetsiifiline nähtus, nagu see esmapilgul võib tunduda. Miks kirurgid võiks näiteks nukunäitlejatelt õppida ja muudest näidetest kirjutab akadeemik ja muusikateadlane Jaan Ross.
Jaan Ross: kuidas saaksid arstid oma töös muusikutelt ja kunstnikelt õppida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
16. veebruaril 2017 kirjutas Roger Kneebone ajakirjas Nature sellest, kuidas arstid võiks mitmesugustest kunstipraktikatest oma töös kasu lõigata. Näiteks saaks neerukivisid massispektromeetria tarvis lihtsamalt poolitada, kui seda teha klaasikunstis kasutatavate meetodite abil. Niitide sassiminekut haavade õmblemise korral võiks vältida pitsikudujatelt õmblemist õppides.
Mõned kirurgid kasutavad juba praegu operatsioonieelseteks, käelise täpsuse saavutamiseks vajalikeks soojendusharjutusteks nukunäitlejate harjutusi. Kirurgide, anestesioloogide ja õdede meeskonnatöö operatsioonisaalis sarnaneb veel sümfooniaorkestri koostoimimisega. Meditsiini jõuavad ka maagiale omased elemendid, sest mustkunstnike trikke saab kasutada peakahjustuse saanud patsientide rehabilitatsioonis. Kneebone võttis need näited kokku terminiga «tegevuspõhised avastused». «Teadus ja meditsiin ei ole kunstiga võrreldes jäägitult kognitiivsemad. Mõlemad sõltuvad teostusest, tehnilistest oskustest, vaatlusest, käelisest osavusest ning võimest töötada pingelistes olukordades. […] Tegevus ja mõtlemine on ühe ja sama mündi kaks eri tahku,» kirjutas ta.
Kümne tuhande tunni reegel
Meditsiini jõuavad ka maagiale omased elemendid, sest mustkunstnike trikke saab kasutada peakahjustuse saanud patsientide rehabilitatsioonis. Kneebone võttis sellised näited kokku terminiga «tegevuspõhised avastused».
Meditsiini jõuavad ka maagiale omased elemendid, sest mustkunstnike trikke saab kasutada peakahjustuse saanud patsientide rehabilitatsioonis. Kneebone võttis sellised näited kokku terminiga «tegevuspõhised avastused».
Psühholoogid tunnevad nn kümne aasta reeglit, mis tähendab, et paljudel erialadel, nagu muusika, kirjandus, matemaatika, male, tennis, ujumine, pikamaajooks ja meditsiin, tuleks professionaalsuse saavutamiseks õppida vähemalt kümme aastat. Mõnikord väljendatakse seda mahtu kümne tuhande tunniga, mis tähendab, et kümne aasta jooksul tuleks oma erialaga tegelda umbes kolm tundi päevas. Toodud näide osutab, et muusikaga tegelemine polegi nii spetsiifiline nähtus, nagu see esmapilgul võib tunduda.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias saab doktorantuuris õppida kahel viisil: teaduslikus ja praktilise muusika harus. Kui esimene teiste ülikoolide tavapärastest doktorantuuridest paljuski ei erine, siis nn muusikadoktorantuuri sisu on tegelik musitseerimine, mis leiab oma väljundi kolmes doktorikontserdis. Viimastele lisandub kirjalik väitekiri, mille maht jääb aga teadusliku haru omale mitu korda alla.
Muusikadoktorantuuri sisu, (inglise keeles artistic research), kutsub kõrvalseisjates mõnikord esile arusaamatuid õlakehitusi. Muusikadoktorantuuriga vahetult seotud inimesed lähtuvad oma töös aga äsjanimetatud veendumusest, et musitseerimine ja mõtlemine on ühe ja sama nähtuse kaks poolt.
Valesti alustav orkester
Muusikadoktorantuuri 2011. aastal lõpetanud dirigent Mihhail Gertsi väitekiri kannab pealkirja «Dirigendi kolm võimalikku mõtlemismudelit ansamblimängu toetamiseks orkestris». Selles töös tegeldakse dirigendi jaoks igapäevase situatsiooniga: kuidas lahendada olukord, kui vokalist või instrumentalist alustab oma partiid eksikombel valest kohast, s.t tuleb sisse varem või hiljem kui ettenähtud hetkel. Gertsi järgi saab dirigent selles olukorras valida kolme mõtlemismudeli vahel. Need on: ennetava markeerimise printsiip, arvestamise printsiip ja juhtimise printsiip. Gerts kirjutab: «Iga mõtlemismudel koondab endas süsteemselt ühendatud vahendeid, mis võimaldavad ettekande juhtimisel kindlustada orkestri koosmängu ning vältida seeläbi ansamblimängu kaotusi. Koosmängu probleemide paratamatul tekkimisel (näiteks ansamblipartnerite juhuslike eksimuste tõttu) aitavad eeltoodud printsiibid minimeerida muusikaliste kaotuste ulatust konkreetses olukorras.»