Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mis on tõejärgse retoorika tõetingimused?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tõejärgse ühiskonna üheks sümboliks on saanud USA president Donald Trump | FOTO: AFP/Scanpix

Homne infoühiskonna keskuse webinar keskendub tõejärgse ühiskonna temaatikale ning selle mõjule nii poliitilistele kui isiklikele otsustusprotsessidele. Samal teemal kirjutavad ka TÜ kultuurikommunikatsiooni nooremteadur Mari-Liis Madisson ja TÜ semiootika vanemteadur Andreas Ventsel.

«Barack Obama on moslem», «Ted Cruzil on salajane Kanada pass», «Kliimasoojenemine on hiinlaste väljamõeldis saavutamaks majanduslikku konkurentsi eelist», «Vaktsineerimine soodustab autismi».

Võime küsida, mis eelpool esitatud ja esmapilgul pehmelt öeldes kummalisena tunduvaid väiteid ühendab. Kes vähegi eelmise aasta ajakirjandust jälgis, teab, et need on lausutud hiljuti Ameerika Ühendriikide presidendiks valitud Donald Trumpi poolt.  Kuid käesoleva artikli seisukohast on olulisem, et neid väljaütlemisi on toodud näidetena järjest rohkem populaarsust koguvate mõistete tõejärgne või postfakt kohta. Valiti ju post-truth 2016. aastal Oxfordi sõnastiku poolt aasta sõnaks. Ka siinses ajakirjanduslevis on viimasel ajal ilmunud mitmeid artikleid ja väljaannete erinumbreid, mis on kas otse või kaudselt selle temaatikaga tegelenud[1].

Millega siis tegu on? Mitmed tunnustatud teadlased (nt Carlo Ginzburg, Axel Bruns[2]) on seadnud kahtluse alla selle trendisõna sobivuse, ennekõike viidates eesliite post-ga kaasnevatele tagajärgedele: just kui oleks varem tõesus ja faktipõhisus olnud midagi iseenesestmõistetavat ja reaalset. Kaugel sellest, selmet midagi taolist väita, püüab siinne artikkel heita pisut valgust postfakti fenomenile ja selle kasutusväljale.

Tõejärgne ehk postfakt on ennekõike mõistetud kui omadussõna, mis iseloomustab avalikku arvamust, mida ei mõjuta niivõrd kontrollitavatel teadmuspõhistel andmetel rajanemine, vaid eelkõige emotsioonidele ning isiklikele assotsiatsioonidele rõhumine. Avaliku arvamuse kujundamine toimub retoorika (siin ei mõelda üksnes verbaalset retoorikat) vahendusel, mille kaudu kujundatakse auditooriumi(te)s arusaam(u) mingitest nähtustest ja mis veel olulisem, suhetest nende nähtuste vahel, sest miski ei ilmne meile isoleerituna ja kontekstist lahti rebituna.

Just nimelt suhted annavadki nähtustele ja suundumustele nende tähendused. Esmapilgul tundub tõesti õigustatuna küsimus, et kuidas erineb tõejärgse retoorika eesmärgipärasus näiteks sofistide praktiseeritud  kõnekunsti eesmärkidest. Samuti tundub relevantne digitaalse meedia uurija Axel Brunsi tähelepanek, et niisugune diskursuse loomine on käsitletav tüüpilise propagandistliku mõjutamise ja avaliku arvamuse kujundamisena.

Esimesel juhul ei olegi siin radikaalset vahet, sest erinevus sofistide ja Sokratese vahel ei seisnenud mitte selles, et Sokrates oleks tõde ja retoorikat sünonüümidena kasutanud ning sofistid valet kuulutanud, vaid ennekõike nende kahe nn koolkonna kõnekunsti eesmärkides. Pisut utreerituna öeldes seadis Sokrates (Platoni suu kaudu) eesmärgiks kõnelda tõde, sofistid aga võitu silmas pidades. Uuemate retoorikakäsitluste järgi pole aga niisugune vahetegemine referentsi (tõe) ja kõne vahel enam kaugeltki iseenesest mõistetav. Itaalia filosoofi Gianni Vattimo[3] jaoks on tõde olemuslikult retooriline, mistõttu räägib ta epistemoloogia estetiseerumisest. Mis muidugi ei tähenda, et tõesena (mis iganes on selle ontoloogiline staatus) võiks käsitleda kõike, mida sülg suhu toob. Ka tõejärgne retoorika ei tähenda ilmtingimata valetamist. Selguse mõttes oleks siin kohane teha eristus ebatäpse või ambivalentse info (ingl. k misinformation) ja desinformatsiooni vahel. Kuigi nende vahel ei ole kerge ranget eristusjoont tõmmata, osutab esimene infole, mida iseloomustab teatav ähmasus ja ebamäärasus, mis avab soodsad võimalused mitmetimõistmiseks ja meelevaldseteks järeldusteks. Desinformatsioon ei pea tingimata ambivalentne olema, kuid see on kavatsuslikult eksitav või teadlikult ebatäielikku informatsiooni esitav. Desinformatsiooni levitajad ei pea ilmtingimata lähtuma pahatahtlikest kavatsustest, näiteks võib see lähtuda soovist konflikte vältida, ent nad tegelevad teadlikult valetamise või eksitamisega. Ebatäpse info esitajad ei ole aga sageli oma sõnumite ambivalentsusest teadlikud. Kusjuures tuleb märkida, et ebatäpne info võib olla vale ning desinformatsioon võib vahel ka tõene olla (ehk osutuda hiljem tõeks, kuid kõnelemise ajal oli kõneleja teadlik, et tõeväärtust tema jutul ei ole).[4]

Esmapilgul võib tunduda, et postfaktiline retoorika liigitub propaganda alla, mille eesmärgiks on suunata kedagi (auditooriumi) toimima nii, et see vastaks propagandisti (kõneleja) huvidele. Eriti õnnestunud on niisugune mõjutamine, kui kuulaja toimib nii, arvates, et ta toimib selliselt just iseenese parimaid huvisid silmas pidades. Teisalt torkab siin silma üks oluline erinevus. Kui me ka ei eelda klassikaliste propagandateooriate kiiluvees, et edukaks propagandaks on vaja suletud ja tsenseeritud kommunikatsiooniruumi[5], ei pea postfakt-retoorika ilmtingimata propagandisti kavatsusliku tegevuse tulemus olema. Kaugel sellest. See viib meid otsejoones sotsiaalmeediasuhtluse kui tõejärgse diskursuse jaoks vajaliku konteksti juurde.

Sotsiaalmeedia ja tõejärgne retoorika

Üheks niisuguseks tingimuseks, mis soodustab faktide mittekontrollimist ja erinevate libauudiste levikut, on sotsiaalmeedia muutumine peamiseks infokanaliks ning viraalne kommunikatsioon. Oxfordi sõnaraamat defineerib viraalsust kui pildi, video või infokillu suundumust järsku laialdaselt üle interneti kasutajalt kasutajale levima hakata.[6] Tegemist ei ole ilmtingimata võrgukultuuri juurde kuuluva fenomeniga, sest näiteks mitmete ammustest aegadest tuntud žanride puhul, nagu anekdoodid muinasjutud, kuulujutud jms, saame samuti viraalsusest rääkida. Küll aga on sotsiaalmeedia poolt pakutavad tekstiloomevõimalused, nt sõnumite hõlbus kopeeritavus ja modifitseeritavus ning potentsiaalne võimalus mugavalt ja kiirelt võrdlemisi suure auditooriumini jõuda,  just kui toonud kaasa uue suulisuse ajastu, kus prevaleerib hajus või kollektiivne autorlus ning teksti esitaja vahetu suhtlemine auditooriumiga.

Sotsiaalmeediaga kaasnevas infokülluses on üsna tavaline, et hetkel, mil potentsiaalne valeuudis tabatakse ning avalikult eksitavaks kuulutatakse, on see juba viraalseks muutunud ning genereerinud rohkelt kõikvõimalikke tuletisi. Ajal, mil infokultuuri oluliseks parameetriks on saanud sõnumite vahetu levik ning auditooriumini jõudmise kiirus, on konkreetsete info mõtestamine ja usaldusväärsuse kontrollimine üha raskemini teostatavamaks ning ressursimahukamaks muutunud. Seejuures on oluline, et enamasti ei levitata oma sõprade ja pooltuttavate võrgustikus niisuguseid kahtlase väärtusega uudiseid pahatahtlikkusest või kavatsusest kedagi eksitada. Tihti mängivad rolli meelelahutuslikud aspektid ja kogukondliku kuuluvuse markeerimine. Nagu kirjutab Peter Pomerantsev „Kõik, mis loeb, on see, et vale oleks klikitav, ja seda määrab see, kuipalju see toidab inimeste juba olemasolevaid eelarvamusi”[7].

Paljud sotsiaalmeedia arvamuskliimat puudutavad uurimused ongi jõudnud muret tekitava järelduseni, et sealset inforuumi iseloomustab sageli kajakambri efekt ehk väga sarnaste vestluspartneritega suheldes toimub eelarvamuste ning ühiste seisukohtade kinnistumine ja võimendumine[8]. Infosse, mis olemasolevaid arusaamu kahtluse alla seab, suhtutakse kui ebaolulisse või umbusku tekitavasse kumusse. Sageli kiputakse tunnustama ning taaslooma tähendusseoseid, mis olemasolevaid vaateid kinnitavad. Opositsioonilisi vaateid kiputakse käsitlema väga selektiivselt ning reeglina hernehirmutise loomise strateegiat kasutades. Kahtlemata on see nii olnud igasuguse kommunikatsiooni puhul, ent sotsiaalmeedia võimaldab n-ö mittesoovitud «häälte» teadlikku väljasorteerimist, samuti teevad siin suure töö ära algoritmid, mis kasutaja infotarbimise ajaloo järgi teda tõenäoliselt meeldivat sisu juurde suunavad[9]. Lisaks annab kajakambrisuhtlus motivatsiooni ja kindlustunde edasisteks interaktsioonideks, kuna «õigel» viisil konstrueeritud teated tagavad positiivse tagasisideahela, mis ühtlasi kinnitab juba kujunenud identiteeti. Seega kasvatab ja ühtlustab taoline järjepidev kommunikatsioon kogukondlikku mälu ning tugevdab olemasolevate vaadete põhjendamist ja normaliseerimist võimaldavaid retoorilisi raamistikke.  See viib meid aga järgmise aspekti juurde.

«Tõde» on siiski tähtis.

Rääkides postfakt-fenomenist, siis oleks ennatlik arvata, et inimesed enam üldse tõest ei huvituks. Pigem on küsimus, milline tõde või kelle tõde on aktsepteeritav. Michel Foucault märgib «Diskursuse korras» tabavalt: «tõene diskursus ei saa oma universaalsusele pretendeeriva kehtivusnõude tõttu tunnistada subjektiivset tõetahet, mis teda läbib; tõetahe omakorda on selline, et tõde, mida ta taotleb (võimusuhte kehtestamist), varjab ta vältimatult meie eest»[10]. Millised on need uued «tõe» ja «fakti» ilmnemise tingimused?

Esimese ja ehk olulisima tunnusena võib välja tuua peavoolule, olgu selleks siis meedia, poliitikud vms, vastandumise. «Mina.Maailm.Meedia» meediakasutuse uuring toob välja, et Eestis on viimase tosina aastaga selgelt välja joonistunud kasutajatüüp, kelle infodieet koosneb eelkõige sotsiaalmeediast ning väga vähesel määral internetiportaalidest ja veebilehtedest. Ilmselt suunab tema meediakasutust eelkõige suhtlus- ja meelelahutusmotiiv ning tema huvi arutluste vastu on võrdlemisi leige. Kusjuures niisugust arengut selgitatakse ka asjaoluga, et sotsiaalmeedia-ajastul ei seostu uudised enam ilmtingimata ajakirjandusliku töö tulemustega[11]. Vastukaaluks peavoolule on ilmnenud suundumus, mida Ameerika folklorist Robert Glenn Howard on nimetanud vernakulaarse ehk rahvapärase autoriteedi esiletõusuks. Erinevalt institutsionaalsest autoriteedist ilmneb vernakulaarne autoriteetsus ennekõike siis, kui indiviid usaldab mingit väidet just seetõttu, et see ei ole institutsionaalse autoriteedi poolt esile toodud, olgu viimaseks siis niisugused formaalsed institutsioonid nagu kirik, ajakirjanduse korporatsioon või muu selline.[12] Kuna arvatakse, et peavool ning eliit on olemuslikult valelikud ja seisavad üksnes oma kitsaste kildkondlike huvide eest, siis annab juba sellele vastandumine teatava robinhoodiliku romantilise oreooli ning funktsioneerib kui tõesuse garantii. Siinkohal on kõnekas meenutada Brexiti liidri Michael Gove’i väiteid, et inimestel on erinevatest ekspertiisidest ja «ekspertidest kõrini» või Donald Trumpi, kes et seadis avalikult kahtluse alla kliimasoojenemise.

Väga tihti leiame «tõestusena» osutusi ajaloolistele sündmustele, millega paralleele tõmmates tehakse oraakellikke ennustusi tulevaste aegade kohta. Vastuargumente  pareeritakse samas vastuväidetega reductio ad Hitlerum («ühtegi väidet ei tühista iseenesest tõsiasi, et seda arvamust juhtus jagama ka Hitler») stiilis. Isegi kui jagada suhteliselt kahtlast seisukohta ajaloo kasulikkusest eluõpetajana, on niisuguste väidete staatus pigem retooriline mõjutamisakt. Nähtuste seletamise ning nende kausaalsete põhjuste ava(sta)mise vahel on ontoloogiline erinevus: esimene võib juhtuda, teine ei saa juhtuda teistsugusel viisil.

Eelnevaga haakub ka teatud sotsiokultuuriliste arengutele vandenõuteooria kaudu alternatiivse seletuse andmine. Vandenõuteooriate loomist selgitades on Brian L Keeley[13] osutanud, et  vandenõuteoreetiku põhilseks muusaks ja tööriistakastiks on ebaselged või eksitavad andmed. Need andmed võivad olla: esiteks, selgusetud, kahtlased ja teiseks, vastuolulised. Nendest ebamäärastest andmetest saab aga olulisemaks nende andmete taga oleva jõud – olgu selleks suurkorporatsioonid, valitsev poliitiline klikk, mõni rahvus või usugrupp, kelle tahtliku tegevusena suurema-või väiksemaskaalalist ebaõiglust või korralagedust tajutakse. Vandenõuteooria varustab sündmuse põhjuslikkuse-tasandiga, mis on eriti tõhus ja peibutav tänapäevase kiire infotarbimise ja andmete ülekülluse kontekstis. Tuletagem meelde vene propagandakanali RT juhtide Dmitri Kisseljovi ja Margarita Simoniani vastust, kui neil paluti seletada toimetusepõhimõtteid, mis teevad võimalikuks, et vandenõuteooriaid esitatakse tõestuspõhiste uuringutega samaväärsetena: kuna ranges mõttes objektiivseid uudiseid pole olemas, siis pakuvad vandenõuteoreetilised põhjuslikkused ühte alternatiivset seletusskeemi maailma mõistmiseks[14]. Objektiivse tõe puudumine teeb võimalikuks igasuguse väite tõega ekvivalentseks tunnistamise. Seejuures ei ole niisuguseid pseudoteaduslikke lähenemisi võimalik falsifitseerida, sest kõik ilmselged faktid, mis vandenõudele vastu räägivad,  pareeritakse lihtsate vastuväidetega: «Teil ei ole juurdepääsu salajastele materjalidele» või «NAD just seda tahavadki, et te niimoodi mõtlete». David Icke intervjuu «Pealtnägijale» pakkus rohkelt näiteid, kuidas niisugune mehhanism töötab[15]. Tõendid, et vandenõud ei ole, konstrueeritakse tõenditeks nende olemasolu kohta.

Need olid vaid levinumad võtted, mis iseloomustab uue retoorilise trendi tõekriteeriumeid. Seega ei ole tõejärgne retoorika  avalikult tõe kui sellise vastu, vaid peavoolu poolt välja käidud tõeversioonide vastu, pakkudes seejuures välja ka oma tõetingimused.

Uurimisväli sotsiaal-ja kultuuriteadlaste jaoks.

Brexiti ja Donald Trumpi kampaania järgselt on võimusuhete jaotumist avavad klassikalised poliitökonoomilised seletusskeemid tublisti kriitikat saanud. Vastupidiselt paljudele ennustustele suudeti niisuguse retoorikaga, mis kohati ei varjagi oma paradoksaalsust, valijaskonda mobiliseerida. Eriti kasu pole siinpuhul ka hilisematest uuringutest, mis on osutanud, et üle 70 protsendi Trumpi väidetest on kategoriseeritavad kui «enamjaolt vale,» «vale» või «ebatäpne ja naeruväärseid järeldusi tegev» (ingl. k pants on fire)[16]. Samuti ei muuda kujunenud poliitilisi jõujooni ka näiteks Nigel Farage referendumijärgne ülestunnistus, et kampaania üks olulisemaid loosungeid «Anname need 350 naela, mille EL igal nädalal võtab, oma tervishoiule», oli viga (õigemini vale). Viimased arengutendentsid aga osutavad, et nii teadlaskonna kui infotehnoloogiafirmade huviorbiiti on kerkinud tõejärgse retoorika vohamist ennetavate meetmete rakendamine. Google on avalikult seadnud eesmärgiks välja töötata libauudiste avastamise programmi. Juba praegu eksisteerivad erinevad faktikontrolli agentuurid. Äsja teatas Facebook, et lõi uue rakenduse, mille abil on võimalik eksitavat ning valeinfot tuvastada. Kasutajad saavad sellest ise märku anda, samuti on tööle võetud n-ö faktikontrollimisteenust pakkuvad firmad[17].

Paljud meist on tuttavavad Umberto Eco kuulsa lausega «semiootika on põhimõtteliselt distsipliin, mis uurib kõike mida saab kasutada valetamiseks»[18]. Ta lisab: «Kui miskit ei saa kasutada selleks, et öelda valet, siis, vastupidi, ei saa seda kasutada ka selleks, et öelda tõde: õigupoolest ei saa temaga siis üldse ‘midagi öelda’». Lisame, et valetamine, nii nagu tõerääkimine on alati kultuurispetsiifiline, nagu ka iroonia ja nali. Tõejärgse retoorika kultuurispetsiifiliste mallide uurimine võiks kujuneda üheks võimalikuks sillaks, mis ühendaks nii sotsiaal-kui humanitaarteadlasi IT-valdkonna uuringutega. Sotsiaal- või humanitaarteadus ei saa midagi tõestada, avastada seaduspärasid, küll aga saab suurema tõenäosusega osutada teatud reeglipärasustele, seletamaks, miks mingi väide kuulub rohkem vale, üle-või alatõlgendamise valda.

Esmalt ilmus artikkel Sirbis.

[1] Vt Sirp 25.11.2016, Vikerkaar 10-11, 2016

[2] http://www.versobooks.com/blogs/3013-carlo-ginzburg-and-the-trails-of-microhistory;  https://theconversation.com/echo-chamber-what-echo-chamber-69293

[3] Vattimo, Gianni 1985. Aesthetics and the End of Epistemology. In: The Reasons of Art: Artworks and the Transformation of Philosophy. Ottawa University Press, 287–294.

[4] Karlova, Natascha A.; Fisher, Karen E 2013. Plz RT”: A Social Diffusion Model of Misinformation and Disinformation for Understanding Human Information Behaviour, Proceedings of the ISIC2012, 1-17, https://www.hastac.org/sites/default/files/documents/karlova_12_isic_misdismodel.pdf

[5] Vt nt Barlett, Frederic 1940. Political propaganda. Cambridge at the University Press; Lippmann, Walter 1955. The public philosopy. New York: Mentor.

[7]Pomerantsev, Peter. „Me elame post-faktimaailmas” http://arvamus.postimees.ee/v2/3787211/peter-pomerantsev-huevastitosiasi-me-elame-post-fakti-maailmas).

[8] Vt nt. Grömping, Max 2014. Echo chambers: Partisan Facebook groups during the 2014 Thai Election. Asia Pacific Media Educator 24(1): 39-59. Wojcieszak, Magdalena 2010. 'Don't talk to me': Effects of ideologically homogeneous online groups and politically dissimilar offline ties on extremism. New media & Society 12(4): 637–655

[9] Vt nt Gillespie, Tarleton 2014. The relevance of algorithms. In: T. Gillespie; P. Boczkowski & K. Foot (eds.), Media technologies: Essays on communication, materiality, and society. Cambridge: MIT Press, 167–194; O’Callaghan, Derek; Greene, Derek; Conway, Maura; Carthy, Joe & Cunningham, Padraig 2015. Down the (White) Rabbit Hole: The Extreme Right and Online Recommender Systems. Social Science Computer Review 33 (4), 459–478.

[10] Foucault, Michel 2005. Diskursuse kord. Tallinn: Varrak, 17-18.

[11] Vihalemm, Peeter, Kõuts-Klemm, Ragne (ilmumas 2017). Meediakasutuse muutumine: internetiajastu saabumine. Vihalemm, P.; Lauristin, M.; Kalmus, V.; Vihalemm, T.; Keller, M. (Toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: Eesti elaviku muutumine 2002-2014 uuringu Mina. Maailm. Meedia tulemuste põhjal (x). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

[12] Howard, Robert Glenn. 2011. Digital Jesus: The Making of a New Christian Fundamentalist Community on the Internet. New York: New York University Press.

[13] Brian L Keeley 1999. Of conspiracy theories. The Journal of Philosophy, 3, 109-126, lk. 117

[14]Pomerantsev, Peter. „Me elame post-faktimaailmas” http://arvamus.postimees.ee/v2/3787211/peter-pomerantsev-huevastitosiasi-me-elame-post-fakti-maailmas).

[16] Jordan, Mattew. „In a post-truth election, clicks trump facts”. https://theconversation.com/in-a-post-truth-election-clicks-trump-facts-67274. Võrdluse mõttes olgu öeldud, et Hillary Clintonil  oli see näitaja  26 protsenti.

[17] http://www.bbc.com/news/world-us-canada-38336212

[18] Eco, Umberto 1976. A Theory of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press, lk 7

Tagasi üles