Šveitsi teadlased väidavad oma värskes uurimuses, et enesekaitse võis olla tugeva kilbi puhul vaid kaudne eelis.
Kilpkonnade pea kilpi tõmbamine võis välja areneda hoopis ürgse ründeviisina
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
16. veebruar 2017, 18:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varasem valdav arusaam on, et kilpkonnade pea kilbi alla tõmbamine arenes evolutsioonis välja kui oluline kaitsevahend. Huvitaval kombel on kilpkonnades aga olemas kaks erinevat pea peitu tõmbamise mehhanismi, mille järgi liigitatakse neid ka erinevateks alamseltsideks. Koolkaelaliste (Cryptodira) hulka kuuluvad näiteks Galápagose saartel elavad elevantkilpkonnad, kes tõmbavad oma pea otse kilpi. Samal ajal on aga teisele alamkklassile, pöördkaelalistele (Pleurodira) iseloomulik oma pea külgsuunal peitu tõmbamine.
Arvatakse, et need kaks mehhanismi arenesid üksteisest iseseisvalt hilises Juura perioodis ligi 161-156 miljonit aastat tagasi.
Nüüd võtsid šveitsi teadlased uurida tol ajal elutsenud pöördkaelalise kilpkonna Plathycelys oberdorferi kaelalülisid. Tuli välja, et too ürg-kilpkonn suutis oma pead vertikaalses suunas painutada samamoodi nagu kaasaegsed koolkaelalised, ning ka pead kilbi alla peitu tõmmata.
Kuna selline poolik peitmine ei olnud aga pea kaitsmise mõttes otstarbekas, käisidki teadlased välja teooria, et pea sisse tõmbamise esmane funktsioon pidi olema jahipidamine – kaela kilbi seest kiiresti välja lükates suutsid need kilpkonnad püüda kinni ka kiiresti põgenevaid saakloomi.
Teooria on uudne ja oma uudsuses ka vastuoluline, mistõttu rõhutavad uuringu autorid, et selle kinnitamiseks tuleb siiski teha veel palju eksperimente ja uurida pea liikumise mehhanisme.
Uuring ilus ajakirjas Scientific Reports.