/nginx/o/2017/02/03/6307103t1h5010.jpg)
Päikese aktiivsustsükkel on lähenemas miinimumile. Päikesetuulte vähenemise tõttu muutub ka virmaliste nägemise võimalus lähema 30 aasta jooksul järjest väiksemaks.
Uuring: 21. sajandi jooksul võime virmalistest ilma jääda
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
3. veebruar 2017, 13:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased arvavad, et tegemist on 17. sajandil aset leidnud nn Maunderi miinimumi sarnase nähtusega, mille käigus vähenevad kolmandiku võrra nii Päikese magnetiline aktiivsus kui ka tema «atmosfääri» paksus.
Ajakirjas Scientific Reports avaldatud uuringus panid teadlased esmakordselt paika Päikese aktiivsuse tsüklid, mis avalduvad iga 300 aasta tagant aktiivsuse ja passiivsuse perioodidena. Olemasolevate andmete tõlgendamise teel suudeti rekonstrueerida päikeseaktiivsuse muutused viimase nelja sajandi jooksul, muuhulgas aga ka viimase, 17. sajandil toimunud nn Maunderi miinimumi ajal. Uute mudelite abil tehti kindlaks ka tõsiasi, et juba lähima mõnekümne aasta jooksul võime oodata virmaliste esinemissageduse olulist vähenemist.
«Päikese magnetiline aktiivsus muutub pidevalt looduslike ja ennustatavate tsüklitena. Tõendid näitavad, et peagi võib oodata aktiivsuse järsku vähenemist,» ütles uuringut juhtinud Readingi Ülikooli professor Mathew Owens uuringu pressiteates. Sellise stsenaariumi puhul väheneks ka märkimisväärselt Maale jõudvate päikesetuulte hulk ja nõrgenenud tuuled suudaksid tekitada virmalisi vaid planeedi polaaraladel.
«Aktiivsuse vähenemisega väheneks ka päikeselaikude ja koroonapursete sagedus. Samas kui purse peaks siiski Maad tabama, oleks elektriseadmetele, millest inimkond sõltub, veelgi hävituslikum kui muidu,» ütles Owens.
Nimelt jõuab Päikeselt meile lisaks valgusele ka ligi 1,6 miljonit kilomeetrit tunnis liikuv ja elektriliselt laetud osakestest koosnev päikesetuul. Maunderi miinimumi ajal selline aktiivsus aga praktiliselt katkes. Mida vähem on aga päikesetuult, seda nõrgemaks jääb ka Päikest ümbritsev ja planeete tema hävitava mõju eest kaitsev heliosfäär. Koos Maa magnetsfääriga on heliosfäär üks kahest olulisest kaitsekihist, mis hoiab ära kosmilise kiirguse ohtlikud mõjud Maa elustikule. Teadlased ennustavad, et heliosfääri järsk nõrgenemine võib aset leida ligikaudu 21. sajandi keskel.
Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.
Vaata ka Readingi Ülikooli avaldatud videot.