Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raimund Ubar: tõe haprusest teaduse ja ühiskonna dialoogis

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raimund Ubar | FOTO: Scanpix

Publik ootab, et teadus looks imesid, oleks lõbus ja annaks vastuseid olulistele eksistentsiaalsetele küsimustele. Teadus aga kujutab endast püramiidi, kus imeline ja atraktiivne on üksnes tipp. Just siin peitubki kuristik teadlase ja tavainimese arusaamade vahel teadusest, milles tänapäeva «tõejärgset» ühiskonda silmas pidades varitsevad suured ohud: tõe hägustumine, muutumine vanamoodsaks, asendumine pooltõe või valega ning emotsioonidele alla jäämine.

Mida tähendab tõde ja kas tõel on veel meie «tõejärgses» ühiskonnas endiselt kaalu? Neid küsimusi vaeb Anita Makri ajakirja Nature 19. jaanuari numbris, tundes muret selle pärast, missugust rolli mängivad teadlased ühiskondlik-poliitiliste probleemide aruteludes.

Veelgi üldisemalt ühiskonna ootusi hinnates tuleks aga küsida hoopis, milline tõde üldse ühiskonnale oluline on. Ja kas see on seesama tõde, mida otsib teadus?

Viimastel kümnenditel on teaduse tähendus kardinaalselt muutunud ja hägustunud. On hakatud rääkima koguni «teaduse lõpust», kuna teadusest saadav praktiline tulu on selle tegemisega kaasnevate kulutustega võrreldes üha enam maha jäämas ja sellega ei ole ühiskond üldse rahul.

Teadusvaldkondi on palju ja kõigil on oma iseloom. Olla teadlane on prestiižne. Aga mis on üldse teadus? Kas näiteks konkreetset eesmärki jahtiv, konkreetsele rakendusele orienteeritud uurimistöö on teadus?

Faktipõhiste järelduste tegemine pöördub pea peale – muutub argumentide polsterdamiseks faktidega. Mida enam toodab internet infomüra, seda vaiksemaks jääb teadjate hääl.

Tehnikavallas tegelevad rakendustega insenerid. Veelahkmeks inseneride ja teadlaste vahel on üksikut ja üldist eristada püüdev hägune piirjoon. Rakendusele pühendunud insenerid ei pretendeeri uhkele nimetusele «teadus», ehkki näiteks ühe keerulise elektroonikasüsteemi projekt sisaldab alati nii uurimis- kui ka arendustööd.

Rakendusliku uurimistöö tõde on konkreetne ega kuulu vaidlustamisele – see on rakendus.

Milline on aga alusteaduste tõde? See on uued teadmised. Alusteaduslikul uurimistööl ei ole konkreetset eesmärki, see ei ole projekt, vaid kujutab endast uudishimul põhinevat teekonda tundmatusse. Ühiskonna ootus alusteadustele ei ole konkreetne ja on aegade jooksul põhinenud usaldusel. Tänapäeva turumajanduse laienemises on aga kõike hakatud mõõtma rahaskaalal.

Nii on ka iga teadlane pandud nüüd valiku ette: kas riskida ja järgida uudishimu või minna kindlamat teed pidi, kus tulemused on garanteeritud ning koos sellega ka publikatsioonid, kõrge h-indeks ja kõrge palk. Üha tihenev konkurents ei luba enam kellelgi riskida ja nii omandab ka alusteadus aegamisi uue näo – teemapõhisus muutub projektipõhiseks.

Publik ootab, et teadus teeks imesid, oleks lõbus ja annaks vastuseid olulistele eksistentsiaalsetele küsimustele. Teadus aga kujutab endast püramiidi, kus imeline ja atraktiivne on üksnes tipp. Kogu ülejäänud püramiid on igav, argine, skandaalivaene ja tavainimesele raskesti mõistetav.

Just siin peitubki kuristik teadlase ja tavainimese arusaamade vahel teadusest, milles tänapäeva «tõejärgset» ühiskonda silmas pidades varitsevad suured ohud: tõe hägustumine, muutumine vanamoodsaks, asendumine pooltõe või valega ning emotsioonidele allajäämine. Faktipõhiste järelduste tegemine pöördub pea peale – muutub argumentide polsterdamiseks faktidega. Mida enam toodab internet infomüra, seda vaiksemaks jääb teadjate hääl.

Teaduse kaalukausil on kaks tõde: praktiline kasu teadusest (heaolu kasv, tervis, keskkonnahoid) ja vastused ühiskonna esitatud küsimustele.

Tõde ei ole alati ühene, ta võib pidevalt muutuda ja areneda. On küsimusi, millele ei ole kindlaid vastuseid. Neil juhtudel ei saagi teadus anda konkreetseid retsepte ja on võimalik jagada üksnes üldisi juhtnööre. Sellisel juhul peaks seeme langema vähemalt viljakale mullale. Viljakus tähendaks siin seda, et teadlaste konsulteeritav on piisavalt haritud ning suudab omaenda mõistusele tuginedes ja saadud juhtnööre kasutades ise konkreetsete otsustusteni jõuda. Lühemas perspektiivis tähendaks teadlaste ja ühiskonna koostöö vanema põlvkonna elukestvat täiendusõpet, pikemas perspektiivis aga noorema põlvkonna kõrgharidust üldse.

Elukestev õpe peaks haarama ka ühiskonna juhtivaid kihte (poliitikuid), et diskursus teadlastega saaks toimuda võrdse aktiivsusega mõlemalt poolt. Ülikoolist saadav haridus aga peaks olema teistpidi relevantne – et diplomeeritud lõpetajad oleksid võimelised probleemideta minema tööturule, kooskõlas ühiskonna vajadustega.

Tagasi üles