Kui kaua pidid dinosaurused oma mune hauduma?

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hypacrosauruse fossiliseerunud embrüo, mille alusel tehti kindlaks dinosauruste haudeperioodi pikkus.
Hypacrosauruse fossiliseerunud embrüo, mille alusel tehti kindlaks dinosauruste haudeperioodi pikkus. Foto: Darla Zelinitsky

Inimese rasedus kestab üheksa kuud ja jaanalinnu muna haudumine 42 päeva. Kui kaua kestis aga dinosauruste haudeperiood?

Vastuse sellele küsimusele annab USA teadlaste murdeline uurimus, milles tuuakse haudeperioodi kestusena välja kolm kuni kuus kuud, sõltuvalt liigist. Uuringut kirjeldav artikkel avaldati Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes.

«Paljud suurimad dinosauruste kohta esitatud vastamata küsimused on seotud just nende paljunemise ja embrüoloogiaga. Seni ei teadnud me sellest pea mitte kui midagi,» ütles pressiteates uuringut juhtinud professor Gregory Erickson Florida Ülikoolist. «Kas nende munade haudumine käis aeglaselt nagu nende tänapäevastel roomajatest sugulastel või kiiresti nagu nende järglastel – lindudel?»

Teadlaste oletus oli, et dinosauruste haudumine pidi kestma ligikaudu sama kaua kui lindudel, kellel kulub munade koorumiseks vahemikus 11-85 päeva. Sama suured roomajate munad vajavad sama tulemuse saavutamiseks aga ligi kaks korda kauem aega. Loogika selle oletuse taga oli, et pea võrkpalli suurused munad pidid lihtsalt kiiresti valmima ning et linnud pärisid lühikese haudeperioodi enda dinosaurustest eellastelt.

Hüpoteesi proovile panemiseks kasutasid Erickson ja kolleegid ühtesid haruldasemaid dinosauruste jäänuseid – fossiliseerunud embrüoid.

«Muna sees veedetud aeg on looma arenguks võtmetähtsusega, kuid kuna embrüod on niivõrd haruldased, on see kasvustaadium seni väga halvasti mõistetud,» ütles uuringu kaasautor Darla Zelenitsky. «Embrüoid uurides saame teada, kuidas dinosaurused enda väga varases elus arenesid ja kasvasid ning muuhulgas sedagi, kui sarnased nad on tänapäevastele lindudele või roomajatele.»

Vastuste leidmiseks uuriti kahe dinosauruseliigi – umbes lambasuuruse ja alla 200 grammi kaaluvate munadega Protoceratops’i ning hiiglasliku 4-kiloste munadega Hyparcosaurus’e – jäänuseid. Kivistunud mune kompuutertomograafiga uurides suudeti jäädvustada kivisse talletatud hambumus ning selle areng. Lisaks eemaldati proovidest hambad, mida sai hiljem mikroskoobi all edasi uurida.

Lähem uurimine paljastaski hammastelt selle, kuidas dinosaurused oma munades arenenud olid – puude aastarõngastega sarnanevatelt hammaste kasvurõngastelt võis välja lugeda täpselt, kui kaua need muna sees «küpsenud» olid.

Tuli välja, et väiksema Protoceratops’i embrüote vanus oli 3 kuud, suuremal Hypacrosaurus’el kuus kuud.

Sellel näiliselt tühisel uuel teadmisel võivad aga olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Nagu teaduses ikka, tehakse ühe fakti põhjal edasisi järeldusi ja nii näitab ka uus teadmine mõndagi dinosauruste õnnetu saatuse kohta. Nimelt tõstis pikk haudeperiood nii kisklusest, näljast kui ka muudest keskkonnamõjuritest tingitud riske. Lisaks on uus teadmine oluline vastuargument teooriale, mille kohaselt rändasid Maad valitsenud sisalikud tänapäeva Arktikast talveks soojematele Kanada aladele – pikk haudeperiood ei oleks seda lihtsalt võimaldanud.

Kõige olulisem aga – pikk haudeperiood koos veelgi pikema täisealiseks saamisele kuluva ajaga võis saada dinosaurustele saatuslikuks pärast kuulsat meteoriiditabamust, mil lühemad inkubatsiooniperioodid andsid teistele liikidele olulise konkurentsieelise.

Uuring ilmub Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles