NASA Hubble’i kosmoseteleskoop on tabanud Marsist kaks korda massiivsemaid gaasikuule välja tulistava sureva tähe. Kuidas selline asi võimalik on, ei oska veel keegi kindlalt öelda.
Marsi-suuruseid «kahurikuule» tulistav täht tekitab teadlastes hämmingut
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
7. oktoober 2016, 12:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidralt käituva tähe nimi on V Hydrae ja temast välja paiskuvad gaasikerad lendavad nii kiiresti, et jõuaksid Maalt Kuule vaid poole tunniga. Astronoomide hinnangul on selline tulevärk toimunud 8,5-aastaste vaheaegadega viimased 400 aastat.
Kuigi teatud järeldused on uudse nähtuse kohta juba tehtud, on suurem osa avastuse olemusest jätkuvalt teadmata. Suurim müsteerium on, et astronoomiliste mudelite kohaselt ei tohiks surev täht lihtsalt niimoodi käituda. Ligi 1200 valgusaasta kaugusel asuv punase kääbuse kategooria täht on nimelt ära kasutanud enamiku oma kütusest ja seega suremas.
Kuigi see ei ole veel kinnitust leidnud, väidab kõige tugevam võimalik seletus, et gaasikerade moodustamises mängib suurt rolli V Hydrae tähekaaslane, kes ei ole Maalt aga nähtav. Mudelite järgi võiks tugevalt elliptilise 8,5-aastase orbiidiga tähe gravitatsioon krabada endaga kaasa paisuva punase kääbuse väliseid kihte ja paiskab need siis ligi 800 000-kilomeetrise tunnikiirusega kosmoseruumi.
Sellise süsteemi olemasolu kinnitavate tõendite kogunemisel võiks see osutuda paljude teiste Hubble’i tabatud ja seni seletamata tähesüsteemide ja ka niinimetatud planetaarsete udukogude ehk planetaarudude kirjeldamisel oluliseks mudeliks.
«Ka varasemad andmed on näidanud, et sel objektil on ülikiire aine väljavool, aga uued vaatlused on esimene kord seda protsessi töös näha,» ütles uuringut juhtinud NASA Jet Propulsion Laboratory astronoom Raghvendra Sahai. «Meie pakkumine on, et need tähe viimastes eluetappides tekkivad gaasikehad aitavad tekkida ka planetaarseid udukogusid moodustavaid struktuure.»
Nimelt on paljudest Hubble’i kosmosevaatlustest ilmnenud väga keerulised, mitmekesised ja seni seletamata planetaarudud. Võimaliku seletuse leidmiseks jälgiski Sahai meeskond V Hydrae tähte ja selle ümbrust 11-aastasel uurimisperioodil kaks korda, kõigepealt aastatel 2002-2004 ja teist korda 2011-2013.
Tuli välja, et tähe välja pillutavad gaasikehad on 9400-kraadise temperatuuriga, ehk ligi kaks korda kuumemad kui Päike. Need gaasikehad laienevad maalilmaruumis ja eemalduvad tähest, kuni ei ole ühest hetkest enam nähtava valguse spektris nähtavad. Õnneks suutis Hawaiil asuv spetsiaalne väikese lainepikkusega valguse teleskoop 2004. aastal tabada ka hägused pildid ligi 400-aastastest gaasikogudest.
Vaatluste andmeid kombineerides suutsid Sahai ja kolleegid panna kokku osa müstiliste gaasikogude mosaiigist. Tõenäoselt on asi tõepoolest seotud kahe tähe süsteemiga, mille osaks on ka jälgitav punane kääbus.
«Arvan, et meie mudel on kõige selgem seletus. See suudab seletada bipolaarsete planetaarudude olemasolu, sõlmjate joalaadsete struktuuride olemasolu nendes objektides ja ka mitmepolaarseid planetaarudusid,» ütles Sahai.
Samas vajab sellinegi mudel kinnitavaid tõendeid, mille jaoks on suurim lootus sama V Hydrae edasine jälgimine.
Loe lisa NASA infolehelt.