Ilusatest lastest pole kasu: mis paneb inimesi annetama?

Riin Aljas
, teadustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pakistani maavärina ohvrid. Looduskatastroofide järel näidatakse annetuste kogumiseks sageli laste pilte.
Pakistani maavärina ohvrid. Looduskatastroofide järel näidatakse annetuste kogumiseks sageli laste pilte. Foto: BANARAS KHAN/AFP

BBC Future lahkas erinevaid uuringuid vahendades, mis inimestelt annetusi küsides neid päriselt mõjutab. Küsida tuleb otse ning näidata ka abivajaja aktiivsust. 

Pärast looduskatastroofe ringlevad pildid purunenud majade eest seisvatest, abi ootavatest perekondadest. Kurvastavate vanemate ees seisavad sageli ka suurte silmade ja südantliigutavate naeratustega lapsed. Idee on lihtne: kes suudaks neile lastele vastu panna?

Alberta ülikoolis korraldatud eksperiment näitas aga, et tegelikult laste välimus rolli ei mänginud. Vabatahtlikele näidati lavastatud fotosid katastroofi järel kodu kaotanud inimestest, osadel olid väga ilusad lapsed, teistel aga keskpärasema välimusega noorukid. Kui õnnetuse tagajärjed olid väga traagilised, siis polnud laste välimusel mingitki mõju, kui aga katastroofi mõjud jäid väiksemaks oli lapse ilu hoopiski negatiivne faktor: ilusamaid lapsi peeti intelligentsemateks ja arvati, et nad saavad iseendaga paremini hakkama ja vajavad nii vähem abi.

Uuringu autorid soovitavadki heategevusorganisatsioonidel kasutada vähem meelitava valgusega fotosid. Samuti aitab see, kui inimesed tunduvad piltidel tegutsevat, sest nii tundub, et nad töötavad oma heaoluks ka ise. Nii tasub maja ees istuva perekonna asemel esitada näiteks endale varjualust ehitavat perekonda.

Statistika töötab vahel inimliku loo asemel paremini

Suurte õnnetuste puhul näidatakse tavaliselt inimeste lugusid – see on nii ajakirjanduse kui ka heategevusorganisatsioonide ABC. Tel Avivi ülikooli teadlased korraldasid aga eksperimendi, kus annetusi paludes jagati inimestele abivajajate kohta kas rohkem või vähem infot. Selgus, et juhul kui abivajaja sarnaneb annetajale, antakse raha pigem üksikisikule, kui aga abivajajad on näiteks teisest soost või teise taustaga, annetatakse pigem grupile.

Vali oma sõnu

Mõnikord  võib annetus jääda pelgalt ühe sõna taha. Prantsusmaal korraldati eksperiment, kus 14 pagarikotta asetati Lääne-Aafrika heategevusorganisatsiooni annetuspurk. Purgid jagunesid kolme gruppi: esimesed kandsid silti «annetamine=armastamine», teised «annetamine=aitamine» ning kolmandatel seisis lihtsalt sõna «annetus». Purke kokku korjates selgus, et «armastust» kandvates purkides oli kaks korda rohkem raha kui teistes. Uuringu autorid selgitasid tulemust sellega, et sõna «armastus» tekitab inimestes solidaarsuse, kaastunde ja toetusega seotud emotsioone, mis muudavad inimest lahkemaks.

Tee annetus avalikuks

Lahke ja hea inimese maine on tore, nii meeldibki inimestele, kui teised nende lahkusest teavad. Eksperimendid näitavad, et kui inimesed teavad, et keegi neid annetamas näeb, jagavad nad oma raha ülla eesmärgi nimel palju tõenäolisemalt. Seda näitavad ka heategevusorganisatsioonide kodulehed, kus enamik inimesi anonüümsuse võimalusest hoolimata oma nime ja annetuse avalikustavad.

Miljonärilt raha küsides ole aus

Vahel teevad heategevusorganisatsioonid selle vea, et üritavad filantroopidele selgitada, kuidas nad oma annetusest kasu saaksid – Hollandis tehtud, 633 miljonäri suhtumist analüüsinud uuring näitas aga, et selline lähenemine võib tuua hoopiski vastupidise tulemuse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles