Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Taani õnneuurija: majandusest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati võimalik

25
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Taani mõttekoja Õnnelikkuse Uuringute Instituut juht Meik Wiking | FOTO: Sander Ilvest

«Õnnelikkuse andmeid vaadates näen ma hästi elatud elusid. Kui suudan kindlaks teha, mis teeb inimesi õnnelikuks, võin rahus pensionile minna,» ütles Meik Wiking  teisipäeval Kumus toimunud Eesti ja Põhjamaade konverentsi ettekandes. Intervjuus Postimehele räägib Taanis asuva mõttekoja Õnnelikkuse Uuringute Instituut juht sellest, mis teeb ühe ühiskonna õnnelikuks, ja tänapäeva heaoluühiskondade katsumustest.

FOTO: Pm

Härra Wiking, teie organisatsiooni avaldatavas Maailma Õnnelikkuse Raportis järjestate maailma riike õnnelikkuse arvnäitajate järgi. Kui tihti kohtate õnnelikkuse mõõtmise või kvantifitseerimise suhtes skeptilisi inimesi?

Iga päev. (Naerab.) Aga see on okei. Olen ka ise skeptiline olnud, aga andmeid ja uurimismeetodeid vaadates tulin üsna kiiresti selle mõttega kaasa. Selles valdkonnas on tehtud väga aktiivseid uuringuid, mis on tänaseks andnud talle ka täiesti arvestatava legitiimsuse.

Õnnelikkuse uurimine tundub paljudele hoomamatu ja nii on selle suhtes tõesti palju skepsist. Viimastel kümnenditel on meetodeid aga väga palju kontrollitud. Nüüd on isegi peamiselt majanduslike näitajatega tegelev OECD tunnistanud, et meie õnnelikkuse raporti andmed on usaldusväärsed ja neid saab poliitika kujundamisel kasutada.

Kui meie andmed läheksid vastuollu ootustega, siis peaksime oma meetodid kindlasti väga kriitilise pilguga üle vaatama. Praegu tuleb aga selgelt välja, et õnnelikud inimesed on tervemad, töötajad on õnnelikumad kui töötud. Me ei näe oma andmetes vastuolu ühegi õnnelikkust mõjutava teguriga.

Minu arvates on huvitav, et me oleme selle fenomeni mõõtmise suhtes nii skeptilised, kuigi stressi ja vaimuhaiguste mõõtmises ei näe keegi probleemi. Ma ei saa aru, miks peaks õnnelikkust olema raskem mõõta ja kvantifitseerida kui näiteks depressiooni.

Millised on õnnelikkuse uurimise meetodid?

Õnnelikkust on uurinud sotsioloogid, politoloogid, psühholoogid, neuroteadlased ja paljude teiste distsipliinide teadlased. Kui kuulete, et Põhjamaadel läheb õnnelikkuse uuringute järgi hästi, siis põhineb see enamasti enesehinnangutel. Inimestelt palutakse otse, et nad hindaksid kümnepalliskaalal rahulolu oma eluga. Sellest on kujunenud suurte andmestike kogumise standardmeetod.

Teine meetod on küsida uuritava inimese lähedastelt, kui õnnelik ta on. Enamasti need andmed klapivad – kui inimene on õnnelik, siis ütlevad seda tema kohta ka lähedased.

Võib teha ka jälgimisuuringuid. Näiteks on jälgitud, kui palju inimesed kaubanduskeskustes naeratavad. Hiljem küsitakse, kui õnnelikud nad oma elus on, ja ka siin on leitud korrelatsioone.

Mis on ühist õnnelikel ühiskondadel?

Ma ei usu, et oleks olemas üks konkreetne faktor, samamoodi nagu ükski konkreetne asi ei tee inimesi tervislikuks. Brokoli on tervislik, jooksmine on tervislik, mittesuitsetamine on tervislik, aga ei saaks ju öelda, et tervisliku elu jaoks tuleks teha üht konkreetset asja. Õnnelikkusega  on samamoodi. Geneetikal on siin oma mõju, sünnikohal, perekonnaseisul, sissetulekul, suhteliselt sissetulekul, eesmärgitundel, laste olemasolul ja paljul muul oma. Kõik need faktorid mõjutavad seda, kuidas oma elu hindame.

Kui ma peaksin esile tooma ühe asja, siis oleks see vist inimsuhted.

Kas on ka erinevusi kogu ühiskondade ja indiviidide õnnelikkuse trendides?

On tõepoolest. Seni on õnnelikkuse indeksite puhul vaadatud ainult keskmisi. Taanis on keskmine näiteks 7,5, Süürias 3,2. Teine ja mõneski mõttes olulisem näitaja, mis on nüüd ka maailma õnnelikkuse raportis esile toodud, on õnnelikkuse jaotumine ühiskonnas. Vaatame aina enam, kui palju õnnelikkuse näitajad keskmisest hälbivad. Lähenemine on sarnane sellega, kuidas vaatame sissetulekute jaotumist.

Mis seda jaotumist mõjutab?

Siin mängivad rolli paljud näitajad, millest me täna rääkinud oleme (konverentsil oli juttu majanduslikust võrdsusest ja tulude ümberjagamisest – K. M.). Usun, et ebavõrdne sisetulek viib ka ebavõrdse heaoluni – heaoluriigid vähendavad ebavõrdsust nii õnne kui ka sissetulekute osas ning varanduslik ebavõrdsus tekitab ebavõrdsust ka heaolus. Võrdsete võimaluste tagamine omakorda vähendab õnnelikkuse ebavõrdsust.

Põhimõtteliselt on tegemist heaoluriigi mudeliga. See eeldab aga teatud majanduslikku baasi. Konverentsil rääkisite sellest, kuidas üldise õnnelikkuse tagamine tekitab ka majanduskasvu. Kumb  peab siin enne tulema, või on tegemist klassikalise kana ja muna probleemiga?

Ma arvan, et riigi sissetulekutest hoolimata on õnnelikkust taotleda alati mõeldav ja põhimõtteliselt võimalik.

Olin kaks nädalat tagasi näiteks Kuala Lumpuris. Ööbisin 200 meetri kaugusel botaanikaaiast. Tahtsin seda külastada, kuid pidin lõpuks alla andma. Ma ei saanud sinna lihtsalt minna – hoolimata suurtest investeeringutest ei ole seal mingit teed jalakäijate või jalgratturite jaoks. Teed on olemas ainult autodele, mis teeb ilma autota liiklejatest kohe teisejärgulised kodanikud.

Ma tahan öelda, et kui me investeerime – ükskõik, milline majanduslik olukord ka on – kõige vaesemate inimeste heaolu parandamisse, siis suurendab see ka kogu rahvastiku õnnetunnet.

Võtame Kuala Lumpuri kõrval näiteks Kopenhaageni – rikka linna rikkas riigis. Sõidan seal iga päev tööle jalgrattaga, kuna see on kiire, mugav ja saan end veidi liigutada. See on võimalik tänu Kopenhaageni heale jalgrattateede võrgustikule.

Saaksin tõenäoliselt lubada endale ka autot, aga mul ei ole seda vaja ja ma ei taha seda.

Isegi kui kaotaksin tuleval nädalal töö, jääksid mu isiklik vabadus ja liikuvus samaks. Selline lähenemine mõjutab üldist heaolu, kuna põhimõtteliselt on kõige vaesemal inimesel linnas võimalik elada enam-vähem sama rahulolu tasemega kui kõige rikkamal.

Hoolimata kohast jõukuse edetabelites on selline lähenemine alati võimalik.

Oma avasõnas kõneles president Ilves tänapäeva uuest majanduslikust reaalsusest ja märkis, et me kõik – nii Eesti kui ka Põhjamaad – peame kulutusi koomale tõmbama ja laenamist piirama. Kas teie arvates ohustab selline suundumus heaoluühiskondasid?

Ma arvan, et muutused mõjutavad kõiki ühiskondi. Muidugi tuleb kulutustel silma peal hoida ja nagu konverentsil räägiti, on ka põhjala heaolumudel dünaamiline ning peab pidevalt globaalsetele muutustele reageerima. Kas see on oht heaoluühiskonnale? Ma ei oska seda öelda, aga kindlasti peavad ka meie ühiskonnad muutuma koos ümbritsevas maailmas toimuvate muutustega.

Kas praeguste muutuste tagajärjel on oht, et õnnelikkuse tase võib langeda?

Jah, kuna praegune heaoluühiskonna korraldus toob kaasa väga kõrge õnnetaseme. Kui seda majanduslike olude tõttu muutma peab, siis on muidugi võimalik, et see mõjutab ka elukvaliteeti. Ohuna ma seda siiski ei näe. Kindlasti peame olema teadlikud, et muutused toimuvad, ja leidma viise, kuidas muuta jõukust võimalikult efektiivselt heaoluks. See võib tähendada praeguse ressursside ümberjaotamise süsteemi muutmist.

Praegu on Eesti õnnelikkuse raportis 73. kohal. Mis eristab meid Skandinaavia mudelist?

Paigutumist õnnelikkuse edetabelis seletavad kuus tegurit. Sisemajanduse kogutoodangus on kindlasti erinevusi, oodatav eluiga võib erineda. Ülejäänud faktorid, mille kohta ma nii täpselt ei tea, on valikuvabadused, sooline võrdsus ja LGBT õigused, korruptsiooni puudumine ehk hea valitsemine – Põhjamaades on maailma kõige madalam korruptsioonitase –, altruismi tase ja sotsiaalsed toed.

Põhjamaadest on Eesti selgelt maas, kuid ma ei ole teie näitajatega piisavalt kursis, et täpsemini öelda.

Kui rääkida näiteks jõukuse ümberjaotamisest, siis on meil taasiseseisvumisest peale olnud proportsionaalne tulumaks.

Sel võib kindlasti olla oma mõju. Mida enam ma õnnelikkuse andmetega kokku puutun, seda suuremaks progressiivse maksu pooldajaks muutun. 1000 eurot makse kuus ei mõjuta aastas miljon teenivat inimest kuigi arvestatavalt. Kuus vaid 1000 eurot teenivale perekonnale on 1000 eurot lisaraha aga väga suure mõjuga. Kõigis põhjala heaoluühiskondades on progressiivne tulumaks – see on kindlasti üks heade õnnelikkuse näitajate põhjus.

Oma ettekandes mainisite Bhutani, mis on tuntud kui maailma esimene õnnelikkuse järgi poliitikat kujundav riik. Tihti tuuakse Bhutani esile kui maailma õnnelikemat riiki, kuid teie raportis on ta 79. kohal ehk justkui õnnetum kui Eestigi.

Bhutani õnnelikuks pidamine on levinud väärarusaam. Teda seostatakse õnnelikkusega, kuna nad olid tõesti esimesed, kes hakkasid oma arengu hindamisel arvestama heaolu. Õnnelikkuse võrdse jaotumise poolest on nad küll esikohal, kuid keskmise osas on nad eesotsast kaugel maas. Kui võrrelda neid sarnaste riikidega – Nepaliga või Bangladeshiga –, läheb neil siiski suhteliselt hästi.

Mul on põnev jälgida, kuidas paljud valitsused mitmel pool maailmas üritavad elukvaliteeti mõõta ja parandada. Näiteks asus üks India osariik hiljuti õnnelikkust uurima, avades selleks isegi omaette ministeeriumi.

Kui paljud riigid juhinduvad oma poliitika kujundamises õnnelikkuse andmetest?

Ma tõesti ei oska seda öelda.

Kas seda arvestatakse Taanis?

Minu teada ei tehta seda meil nii konkreetselt nagu Bhutanis, kus elukvaliteeti arvestatakse tõesti iga seaduse arendamisel. Õnnelikkuse uuringute ja seadusloomes arvestamise vajalikkusest räägitakse palju, aga kui paljud riigid sellest põhimõttest ka kinni peavad.. eks sellest annab tunnistust tulevik.

Teiega ühes paneelis rääkis Valdur Mikita looduse ja loodustunnetuse mõjust õnnelikkusele. Kas teie uuringutest on tulnud välja ka erinevusi linna- ja maaelanike õnnetundes?

Selliseid uuringuid on tehtud UKs, Kanadas ja mingil määral ka Taanis. Tavaliselt tuleb neist välja, et maapiirkondades elavad inimesed tunnevad end õnnelikumana. Üks võimalik mõjur on siin tõesti looduslähedus ja ka maaelus tugevam kogukonnatunne. Samas ei tea me, mis on siin põhjus ja tagajärg. Võib-olla ei pärsi linnaelu tingimata õnnelikkust, võib-olla tulevad linna lihtsalt rahulolematumad inimesed. Näiteks inimesed, kes valivad maalt Kopenhaagenisse kolimise, võivad juba eos olla maale jääjatest ambitsioonikamad. Üks ambitsioonikuse näitaja on aga krooniline rahulolematus status quo’ga.

Olete uurinud ka sotsiaalmeedia ja õnnelikkuse seoseid. Kuidas mõjutavad muutused meie kommunikatsioonisüsteemides eluga rahulolu?

Mõned andmed näitavad siin tõesti seost. Nimelt mõjutab õnnelikkust suhteline heaolu, näiteks võrdleme end teistega sissetulekute poolest. Sotsiaalmeedia kanalites jõuab meieni aga pidevalt häid uudiseid teiste inimeste elust. See võib moonutada reaalsustaju ja tekitada tugeva kontrasti kujutletava sotsiaalse standardi ja oma elu vahel. Kui ma usuksin Facebooki loodud pildi põhjal, et kõik mu sõbrad läbivad muudkui triatlone, kirjutavad doktoritöid ja abielluvad pidevalt ilusate tüdrukutega, siis on sellega ju palju raskem võistelda ning mu elu näib seetõttu peagi vähem õnnelik.

Mõned uuringud on näidanud, et kui tuua näiteks vaesesse India külla esimene teler, siis näevad nad sealt, milline on elu Mumbay keskklassil, ja peagi tekib rahulolematus. Nende elu on samasugune kui varem, aga rahulolu väheneb. Samasugune mehhanism töötab ka sotsiaalmeedias ja umbes sellist seost näitas ka meie uuring Taanis.

------

Meik Wiking

•    Õppinud ärijuhtimist ja politoloogiat.

•    Üks Ladina-Ameerika Heaolu ja Elukvaliteedi Poliitikate Võrgustiku asutajatest.

•    Töötanud varem Taani välisministeeriumi nõunikuna.

•    Mitme õnnelikkuse ja heaoluga seotud raamatu ja raporti autor. Tema raamatuid on tõlgitud kümnesse keelde.

•    Kuulub nimekirjas «Pöörased – ärimaailma isemõtlejad, kes muudavad maailma» esisaja hulka.

/ Pm

Tagasi üles