Ookeanid kaotavad oma «haisu» ja loomad ei leia enam kodu üles

Riin Aljas
, teadustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: ROMEO GACAD/AFP

Üha happelisemaks muutuvate ookeanide lõhn on muutumas ja see omakorda mõjutab mereogranismide võimet keemilisi signaale tajuda.

Nii vahendab briti ajaleht The Guardian. Põhjused viivad kliimamuutusteni. Nimelt imbub ligi pool kasvuhoonegaasidest ookeanidesse, vette jõudes muutub süsihappegaas aga süsihappeks ning kogu merevee happelisuse tase tõuseb. Juba praeguseks on ookeanide pH inimtekkeliselt langenud 8.2-lt 8.1-le. See tähendab, et ookeanid on 30% happelisemad kui 200 aastat tagasi ning kui praegused olud jätkuvad, tõuseb ookeanide happelisus sajandi lõpuks veel 150%, sest veemasside pH kahaneb 7.7 peale. 

Mida aga ookeani happestumine kaasa toob? Lihtsustatult öeldes hakkavad loomad imelikult käituma. Kalad rändavad ohututest paikadest liiga kaugele, teod ei suuda enam kividele kinnituda ja krabid võivad oma munad hüljata. Teadlased usuvad, et põhjus võib peituda loomade lõhnataju muutumises, sest loomad ei suuda enam oma kodudega seotud kemikaale ookeanist tuvastada ning seekaudu oma koduteed  «välja nuusutada». Teadlased usuvad, et hape muudab molekulide kuju ja nende laengut. 

Teooriat testiti emaste krabide peal, kes teatud ajaks oma munad vette «tuulduma» panevad. Õige aja tunnetab emane ära munade lõhna järgi, kui aga vesi muutub happeliseks, muudavad molekulid oma kuju ning krabi tunneta lõhna enam nii hästi kui varem.

Kokkuvõttes muretsevadki merebioloogid selle üle, et tulevikus lõhnavad ookeanid hoopis teisti, ent mereloomadel pole aega uue lõhnaga kohanduda. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles