USA Utah ülikooli paleontoloogid avastasid Mehhikost tänapäeva ninasarvikut meenutava hiidsisaliku jäänused.
Ninasarvikut meenutaval hiidsisalikul olid võimsad sarved
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
31. mai 2010, 14:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende sõnul olid selle taimetoidulise hiidsisaliku ninal kaks 1,2-meetrist sarve, kirjutab Discovery News.
Uus liik sai nimeks Coahuilaceratops magnacuerna, mis otsetõlkes on «suurte sarvedega sarviline».
Teadlaste sõnul oli sellel liigil peale kahe terava pika sarve veel üks lühike ja ümar sarv nina juures.
«Selliste suurte sarvede omanikul oli raske ringi liikuda. Kuid on teada, et suure peaga hiidsisalikel oli ka jäme kael ning tugevad kaelalihased, et kõige sellega toime tulla,» selgitas paleontoloog Mark Loewen.
Loewen ja ta kolleegid avastasid Ceratops`ide ehk sarvedega hiidsisalike hulka kuuluva looma jäänused Mehhikost Coahuila osariigis asuvast kõrbest.
Nende luude omanik elas millalgi 72 miljonit aastat tagasi alal, mis sel ajal oli niiske ja viljakas rohumaa.
Luude mõõtmine näitas, et ta oli 6,6 meetrit pikk, 2,1 meetrit kõrge ning tal oli 1,8 meetri pikkune pea.
Mõlemad nii isased kui ka emased liikusid neljal jalal ja toitusid taimedest. Isased võisid teiste isastega pidada maha võitlusi eesõiguse eest saada emastega paarituda.
Kuigi need hiidsisalikud võivad ninasarvikuid meenutada, olid nende sarved siiski erinevad.
«Ninasarvikute sarved on küllaltki pehmed, kuid Coahuilaceratops`i omad olid seest tugevast luust, mida ümbritses pehmem kest. Umbes nagu on tänapäeva lammastel ja kitsedel,» selgitas Loewen.
Lisaks võimsate sarvedega hiidsisalikule leiti veel viie hiidsisaliku jäänused, mis arvatakse kuuluvat senitundmatutele liikidele.
Kuna hiidsisalike jäänuseid oli paigas nii palju, siis arvatakse, et seal võis toimuda nende loomade massihukkumine mingi looduskatastroofi tagajärjel.
97 – 65 miljonit aastat tagasi tekkinud kliimamuutuse tagajärjel ookeani veetase tõusis ning ujutas tänapäeva Põhja-Ameerika madalamad osad üle. Selle tulemusena tekkis madal sooja veega meri, mis ulatus tänapäeva Mehhiko lahest kuni arktiliste aladeni, jagades maismaa lääne ja ida massiiviks.